Burchard Christoph von Münnich (1683 – 1767)

Burchard Christoph sündis Oldenburgist ida pool Neuhuntendorfis. Peamised mõjutused arenguksning hariduseks oma lapsepõlves ja nooruses sai ta isalt Anton Günther Münnichilt. Too oli saavutanud edu sõjaväeteenistuses Rootsi ja Prantsusmaa armees ning kogunud teadmisi tammi- ja vesiehituse alal, nii et hiljem Oldenburgis nimetati ta tammiehitiste ülemaks ja Essenis

drostiks[1]. 1680. aastal Oldenburgis, mis tookord Taanile kuulus, aadliseisusesse tõstetud Anton Günther Münnichist sai (väidetavalt võltsitud tõenduste alusel) 1702. aastal riigiaadlik.

Burchard Christoph Münnich (edaspidi lihtsalt Münnich) oli pere kolme poja hulgas vanuselt teine. Tal oli ka kaks õde. Hariduse sai ta koduõpetajatelt. Münnichi erakordne vastuvõtlikkus ja anne tehnilistes küsimustes tegid temast isa lemmiku, nii et peagi tutvustas ja õpetas isa talle ka tammikrahvi tööd.

1700. aastal läks ta 17-aastasena koos oma viis aastat vanema venna Johann Rudolph

Münnichiga Prantsusmaale, et astuda seal sõjaväkke. Kuna loodetud ohvitserikohti ei saadud, pöördusid mõlemad jälle tagasi. 1702. aastal sai ta hauptmanni patendi[2] Hessen-Darmstadtis.

Juba 1705. aastal kolis ta aga Hessen-Kasseli avarapilgulise krahvi teenistusse, sest kasarmuteenistus provintslikus Darmstadtis ei olnud tema meele järgi. Kasseli väeüksusega sattus ta Hispaania pärilussõja keerisesse ja sai võimaluse välja paista prints Eugeni ja Marlborough' hertsogi silmis.

1705. aastal määrati Münnich Ida-Friisi vürsti juurde tammiehituse ja kindlustustööde üleminseneriks, kuid ometi ei asunud ta sellel kohal tööle. 1705. aastal abiellus ta 22-aastasena Darmstadti õukonnaneitsi Christine von Witzlebeniga (1685 -1727). Naine sünnitas talle 16 last ja suri 17.lapse sünnitamisel. Ainult 4 last elasid isast kauem, enamik neist suri väga noorelt.

1712. aastal sai Münnich rügemendikomandörina Denaini lähedal Flandrias raskesti haavata ja veetis vangipõlve Cambrai's. Seal puutus ta tihedalt kokku peapiiskop Feneloniga, kes andis Münnichi käsutusse oma raamatukogu, tänu millele too võis ennast väga mitmekülgselt edasi harida. Samal ajal venitas isa sihilikult 500 kuldna suuruse lunaraha maksmisega, et hoida poega eemal sõjaohtudest.

1714. aastal lõppes 13 aastat kestnud Hispaania pärilussõda. Olles tagasi Kasseli garnisonis, käis Münnich läbi paljude krahv Karli poolt maale kutsutud hugenotiperekondadega, kes olid elama asunud Kasselisse ja selle ümbruskonda. Muuhulgas laskis maaisand ehitada Diemelfulda

suudmesse nende inimeste tarbeks terve asunduse (tänapäeval Karlshafen). Münnich sai nüüd ülesandeks ehitada selle jaoks sadam ja ühenduskanal. Ebasoodsad geoloogilised tingimused ja soo raskendasid tööd ning tegid ehitamise kalliks.

Münnich ehitas endale uhke maja, kuhu peale tema perekonna kolisid sisse ka naise sugulased,

nii et majapidamine muutus suureks. Kasarmuteenistus ei toonud sisse midagi, seetõttu otsis ta muid teenimisvõimalusi. Hispaania pärilussõja ajal oli ta kokku puutunud August Tugevaga[3], kes oli teda kutsunud Varssavisse. Münnichi järelepärimisele vastas kuningas kohe ja 1717. aastal asuski Münnich kindralmajorina Saksi-Poola teenistusse. Oma maja Karlshafenis oli ta müünud krahvile. Tema peaülesandeks oli üles ehitada Poola kuninglik kaardivägi — ja nimelt "saksa moodi", nagu seda tookord nimetati, ja Poola väeosade reorganiseerimine.

Münnichil oli suuri teeneid Poola aadlipartei mässu mahasurumisel Lublinis. See tegi temast kuninga silmis erilise usaldusaluse. Seetõttu ning ka tänu oma saavutustele armees kutsus ta esile August Tugeva peamise soosiku krahv Flemmingi kadeduse, mistõttu oli sunnitud võitlema tolle intriigide vastu. 2. juulil 1720 segati ta ühte duelli, mis nähtavasti oli samuti Flemmingi põhjustatud. Vahistamisest pääsemiseks pidi ta otsima kaitset kloostris, kust kuningas ise ta päästis ja summutas ähvardava kohtuprotsessi.

Üldiselt oli ta Varssavis rahulolematu ja kuulas seetõttu maad ka mujal. Kontaktid Rootsiga katkesid kiiresti Rootsi-Norra sõja tõttu. Kuid juba pikemat aega pidas Varssavis temaga ühendust Vene saadik vürst Dolgoruki. Ilma Münnichi teadmata oli ta andnud tsaar Peeter I-le üksikasjaliku ülevaate sellest mitmekülgsest mehest ja tema võimetest ohvitseri, inseneri ja arhitektina.

Dolgorukile tehti ülesandeks esitada Münnichile tsaari nimel küllakutse ja lubada talle kindralleitnandi patent koos vastavate sissetulekutega. Münnichil oli Varssavi intriigidest villand ning seetõttu oli ta valmis järgima kutset Venemaale. Ettekäändel, et ta peab perekondlikel põhjustel reisima Oldenburgi, lahkus Münnich Varssavist. Oma kavatsust minna Venemaale hoidis ta salajas isegi oma naise eest.

Münnich Venemaal

14. märtsil 1721. aastal saabus Münnich pärast 22-päevast teekonda üle Königsbergi, Memeli ja

Riia Peterburgi. Admiral Cruys'i majas võeti ta külalislahkelt vastu. Vastupidiselt vürst Dolgoruki juttudele ei teadnud aga Münnichile lubatud kindralleitnandiks määramisest tsaari õukonnas keegi. Tal tulevat oodata — kui tsaaril läheb teda vaja, küllap siis laseb kutsuda.

Oma pettumusest proovis ta üle saada pikkade jalutuskäikudega loendamatutele ehitusplatsidele

selles uues linnas, kus temasuguste erialateadmistega mees olnuks kõrges hinnas. Kiiresti sai talle selgeks, et siin ehitatakse tormakalt, samaaegselt paljudes kohtades, ilma erilise süsteemi, eesmärgi ja arusaamiseta. Valmis ei olnud õieti suurt midagi. Igal pool majad, tänavad ja kanalid kõige erinevamates valmimisjärkudes, nende vahel soo ja tühermaa, samuti talumaad kõrvuti ehitusplatsidega. Talle torkas silma ka see, et ehitustel töötavad mehed ja naised võtsid endid, vaatamata talveoludele, sageli paljaks ja pesid ennast kas lumes või isegi jääaukudes. Tema jaoks oli see nii võõras juba seetõttu, et Esseni ja Saksi õukondades oli ta harjunud, et õukondlased tarvitasid pesemisel vee asemel enamasti puudrit ja lõhnavett.

Peaaegu kõigil elualadel kohtas Münnich kõrgetel ametikohtadel sakslasi. Terved kvartalid olid asustatud sakslastega — mitte küll nii eraldatult, kui Moskva kuulsas "Nemetskaja slobodaas", mis tsaari lähikonnas oli mänginud suurt rolli, kuid siiski selgesti omaette. Oma kohtumistel sakslaste, aga ka teiste välismaalastega sai ta palju teada Venemaa olude ja rahva meelsuse kohta. Tal tuli tõdeda, et enamjaolt ei olnud venelased oma tsaariga sugugi rahul, vaid koguni vihkasid teda ja tema Peterburgi, mille jaoks kulus nõnda palju raha. Linn asus soos. Kliima oli väga ebatervislik. Paljud pärisorjad ja sõdurid, kes tegid tööd algeliste vahenditega, sageli ka ainult paljaste kätega, olid surnud kurnatuse, soopalaviku, aga ka nuudihoopide kätte. Kõneldi 40 000-100 000 hukkunust. Kohalikud nimetasid linna vaid "gorod platša" — pisarate linnaks. Eriline pahameel valitses selle üle, et suure osa kulutatud rahast neelas kuni kõrgeimate ametikohtadeni ulatuv korruptsioon.

Pärast paljusid asjatuid katseid pääseda Talvepalees või Admiraliteedihoones tsaari juurde, pärast taganemisi ja pidevaid lubadusi paluti ta ühtäkki paleesse. Münnich, kes oli harjunud
krahviõukondade etiketi ja maailmamehe August Tugeva peente kommetega, oli jahmunud

sellest, mida ta koges Peetri juures vürst Menšikovi seltskonnas. Mõlemad olid purjus ja Peeter muutus umbusklikuks, kui Münnich keeldus temaga samast kannust joomast. Pettunult lahkus Münnich paleest.

Mis Münnich tookord läbi elas, jäi tema jaoks korduma ikka ja jälle. See oli hoopis teine maailm

võrreldes sellega, millega ta oli seni harjunud. Umbusklikul, haigel, sageli purjus valitsejal ning mõjuvõimsal, armukadedal, võhiklikul soosikul oli eelarvamus, et nii noorena tunduv (seejuures oli ta juba 38-aastane) võõramaalane ei suuda täita seda, mida ta lubab. Kuidas võikski nii hellitatuna näiv inimene olla hea sõdur? Kuidas võiks vastata tõele see, mida vürst Dolgoruki sellest keigarlikust mehest oli luuletanud — et ta taipavat üpris palju paisudest ja tammidest, lüüsidest ja kanalitest ja olevat koguni kavandanud uudseid kindlustusehitisi? Ka ei meeldinud tsaarile, et Münnich polnud lakekauss. Pealegi oli probleemiks see, kuidas asetada see mees kindralleitnandina kõrgemale oma vanadest läbiproovitud kindralmajoritest, nagu Peeter oli lubanud Münnichit Venemaale kutsudes. Umbusku oma võimetesse õnnestus Münnichil kõigutada alles pikkamööda. Inspekteerides kord Kroonlinna kindluse uusi sadamarajatisi sõja- ja kaubalaevastiku jaoks, avaldas Münnich tsaarile muljet oma täpsete asjatundlike vastustega tsaari paljudele küsimustele. Peetri nõudmisel andis ta järgnevatel päevadel ülevaate oma teadmistest, mis vaimustas valitsejat nii, et ta lubas võtta Münnichi teenistusse.

Menšikov aga, mõistes selgesti, et Münnichist võib saada temale võistleja tsaari soosingu

jagamisel, oskas muuta kõik uuesti ebakindlaks, ja Münnichit toideti jälle vaid tühjade sõnadega. Paljussegi, mida Münnich lubas teha, suhtus tsaar väga pooldavalt, ka oli tal annet kiiresti taibata ja hinnata paljusid asiseid tehnilisi küsimusi. Tundeinimesena erines Peeter aga põhjalikult Münnichist, kes kõiges lähtus enamasti mõistusest ja loogikast. Münnichile tuli kahjuks see, et ta oli saabunud Venemaale liiga hilja - tsaar oli juba väga haige ja tal oli elada jäänud ainult paar aastat. Varem oli Peeter võtnud oma teenistusse ja kuhjanud ametitega üle kõikvõimalikke õnnekütte, ilma et neil oleks oma tööst olnud õrna aimugi. Aastate jooksul oli ta aga oma kogemuste tõttu muutunud umbusklikuks. Seetõttu on peaaegu traagiline, et tsaar nii andeka mehe puhul nagu Münnich laskis asjal venida nii kaua ja mõjutada ennast võimetul kadedal soosikul.

Viimaks sai Münnich ettepaneku saata tsaari teel Riiga vägede ülevaatusele, kuid koges jällegi

takistusi isandaga kokkusaamisel. Ta kasutas vaba aega, et uurida Riiat ja selle kindlustusi. Peetri

kiriku tornist valmistas ta isegi joonistuse. Riiga saadeti Münnichile järele Oldenburgist saabunud

kiri isa surmateatega. Nüüd otsustas ta ära sõita ja laskis teatada sellest Peetrile. Juhuslikult põles Peetri kiriku torn samal ööl maha ja tsaar nõudis selle kohest ülesehitamist. Väidetavalt polevat keegi suutnud leida torni täpset kujutist, et raevutsevat tsaari rahustada. Kellelegi Münnichi tuttavatest meenus joonistus, mida ta oli näinud Münnichi juures ning tõi ilma Münnichi teadmata selle lehe tema korterist ja asetas raevunud tsaari ette. Tigekopsust sai jalamaid vagune hiidlaps, täis õnne ja tänulikkust. Mida ei olnud suutnud saavutada avaldused, selgitused ja tõendatud erialateadmised, sai võimalikuks tänu sellele juhuslikule visandile. Peeter pakkus Münnichile patenti.

Lõpuks ei olnud see küll mitte päris nii, nagu Dolgoruki oli lubanud. Raha anti vähem — ilmselt arvestas Peeter sellega, et Münnich hakkab varastama täpselt nii nagu Menšikovgi jt. — ning kindralleitnandi patent dateeriti ette aastaks 1722. Aga tal lubati sõita Friisimaale puhkusele.

Münnich lahkus Riiast juunis 1721. Tal oli kulunud kolm kuud, et saavutada ametisse määramine

ja saada eelaimus sellest, mis ootab teda Peterburis. Danzigist teatas Münnich Varssavis asuvale kabinetiministrile, et ta ei tule enam tagasi ja palus kuningas Augustil end vabastada Saksi-Poola teenistusest. Too oli juba lugenud ühest Kroonlinna vägede ülevaatuse kohta käivast ettekandest, et Münnich oli seal kohal viibinud. Münnich palus oma naisel majapidamine Varssavis lõpetada ja oodata teda Danzigis. Samal ajal kujunes pärandusasjade ajamine Friisimaal edutuks, kuna isa oli teda tüssanud. Seetõttu lõi ta käega ja lahkus 1721. aasta augustis igaveseks oma kodumaalt.

Tagasitee viis teda läbi Berliini. Nähtavasti pääses ta vastuvõtule sõdurkuninga[4] juurde, kes

veel printsina oli õppinud teda tundma Malplaguet'i lahingus. Naisega kohtus Münnich Danzigis ja jättis tolle koos perega Riiga. Peterburgi saabus ta otse maskeraadi ajaks, mille tsaar korraldas Uusikaupunki rahu tähistamiseks ja millest kõik pidid kostümeerituna lausa karistuse ähvardusel osa võtma. Üldiselt oli see pöörane üritus, mille kohta on olemas erinevaid jutustusi. Vahetult pärast seda matslikku tembutamist kutsus Peeter Münnichi arutelule Kroonlinna kindlustuste ja uue sõjasadama üle Pakri lahes. Viimane on meile tänapäeval tuntud Paldiskina. Sõjasadamate kavandamine Menšikovi juhtimise all oli juba heaks kiidetud. Seega sattus Münnich kohe oma ametliku tegevuse alguses võistlema Venemaa võimsaima mehega tsaari järel.

Lapsena kuulus Menšikov nende sekka, keda tsareevitš tohtis Preobraženski külas ise välja valida oma mängusõpradeks ja õppeväeosadeks. Selle sõpruse tõttu sai temast aastate jooksul valitseja asemik, kindralfeldmarssal ning üks Venemaa rikkamaid ja kardetumaid mehi. Ta oli pigem talumehe moodi, tundis vastumeelsust kõige võõra vastu ja kasutas iga võimalust rikastumiseks.

Menšikov mõistis kohe, et Peetri vastumeelsus Münnichi vastu oli muutunud soosinguks. Vastu tema tahtmist oli Münnich võetud ametisse, ületanud kõik raskused ja nüüd alustamas tööd tema senisel tegevusalal.

Münnich koostas kiiresti uue sõjasadama plaanid, kõrvaldati aga — nähtavasti Menšikovi

pealekäimisel — töölt ja sai ülesandeks koostada kava ühenduse parandamiseks Peterburi ja Schlüsselburgi vahel Laadoga ääres. Raha tilkus tööde jaoks napilt ja hiljem, kui tsaar alustas sõda pärslaste vastu Dagestanis, üldsegi enam mitte. Nõusoleku saamine käis Menšikovi kaudu.

Viimane takistas töid ka veel sellega, et viis ära tööde jaoks lubatud soldatid. Münnich jäi

rahulikuks ja pani tsaarile pärast tolle tagasipöördumist ette nii täpsed arvestused ja põhjendused, milliseid too polnud veel seni näinudki. See avaldas tsaarile nii sügavat muljet, et ta tegi Münnichile ülesandeks jätkata Laadoga kanali ehitamist, mille esimese 12 versta kallal Aleksander Menšikov ja tema usaldusalune Pissarev olid töötanud juba neli aastat. Laadoga kanali ehitamine oli oma aja suurim sedalaadi töö kogu maailmas. Kanal pidi Peterburi linna ühendama Neeva kaudu Volhovi jõe suudmega ja seeläbi ka sisemaaga. Sedakaudu oleksid suure süvisega laevad saanud linna varustada kõiksugu kaupadega. Laadoga järv oli karide, madalike ja sagedaste tormide tõttu raskesti laevatatav ja linna võis jõuda ainult lamedapõhjaliste paatidega. Kuid põhja oli neidki läinud. Peeter sai selgesti aru, et üha suuremaks kasvav pealinn vajas kindlat varustusteed. Juba nüüd ilmnes linnas ikka ja jälle kitsaskohti. Ehitis hõlmas 110 km kanalit maapoolsel küljel järve lõunarannikul koos paisude, tammide, lüüside ja teedega Schlüsselburgist kuni Laadoga linnakeseni Volhovi jõe suudmes.

Palju nädalaid ja kuid viivitas Menšikovi klikk otsustamisega ehitise tehnilise lahenduse üle, mille Münnich oli välja pakkunud. Pidevalt seati kahtluse alla Münnichi kvalifikatsioon, eelkõige seetõttu, et nii sai jätkuvalt saladuses hoida viletsat eeltööd, mis Menšikovi ja Pissarevi juhtimisel oli tehtud diletantlikult ja halvasti. Viimaks, 1724. aasta kevadel, suutis Münnich veenda haiget tsaari tema külaskäigu ajal ehitusplatsile oma planeeringu õiguses ja kehvas eeltöös, mis oli tehtud Menšikovi juhtimisel. Münnichil lubati ehitada oma plaanide järgi ja ta sai lõpuks kindralleitnandiks.

Selle projekti lõpuleviimisega seoses olgu ette rutates öeldud, et kanali viimane lõik täideti veega

1730.aasta oktoobris ning kanal avati laevaliikluseks. Suur riigipidu kanali sisseõnnistamise puhul leidis aset 1732. aasta suvel tsaarinna Anna valitsemise ajal. Menšikov ja Pissarev olid 15 km jaoks kulutanud peaaegu 1,5 milj. rubla. Münnich kulutas 95 km jaoks sellest summast ainult veidi rohkem.

Kui arvestada, et 8.veebruaril 1725 suri Peeter I raskesse haigusse ja tema järglasena astus ametisse Katariina I – too pastor Glücki toatüdruk, kelle oli avastanud Aleksander Menšikov ja kelle Peeter oli temalt üle löönud, võib arvata, mäherdune ebakindel aeg algas Münnichi jaoks.

Katariina aga ei petnud tema lootusi ja üritas teha seda, mida oli lubanud — viia lõpule kõik see,

mida Peeter oli alustanud. Ta toetas Münnichit koguni Menšikovi intriigide vastu. Siiski pidi Münnich korduvalt ähvardama tagasi astuda ja koju pöörduda, et saada kätte edasised rahaeraldised kanali ehituseks.

1727. aasta veebruaris kaotas Münnich kauaaegse elukaaslase — 17. lapse sünnitamisel suri ta

naine Christine. Mees, kes oma töös käis üksildast rada ja oli leidnud võõral maal vähe endaga võrdseid, oli nüüd ka inimesena muutunud üksikuks. Ka Münnichi paljudest lastest elasid vaid 4 temast kauem.

1727.aasta maikuus suri 43-aastaselt Katariina I, keda rahvas sügavalt taga leinas— oli ju see

naine pärinenud rahva hulgast ning olnud alati rõõmsameelne ja avatud. Ta suri sellepärast, et oli liialt armastanud elumõnusid. Võib ka öelda, et ta sõi ja jõi liiga palju. Surivoodil oli ta määranud Aleksander Menšikovi ning oma tütred Anna ja Elisabethi troonipärija Peeter II eestkostjateks.

Tolle isa oli Peeter I poeg [6], kes oli elust lahkunud 1718.aastal Peeter I jaoks väga häbistaval

moel. Menšikovi pideva kiusu tõttu lahkus Anna koos oma mehe, Holstein-Gottorpi hertsog Karl Friedrichiga Peterburist. Sellega oli Menšikov läinud lõplikult üle piiri. Ta ei märganud, et vana vene aadel vürst Dolgoruki juhtimisel oli moodustanud tema vastu ühisrinde. 20. septembril 1727 õnnestus Menšikov vahistada ja saata koos perekonnaga pagendusse, kus ta 1729. aastal viimasena oma perekonnast suri.

Et tema suur vastane oli nüüd kadunud, lõppesid Münnichi jaoks rahamured ja ta sai ehitada

kanalit hoogsalt edasi. 26. veebruaril 1728 tõsteti ta krahviseisusesse ja nimetati Peterburi, Ingerimaa ja Soome kuberneriks. Nagu juba mainitud, võis ta 1730. aasta oktoobris täita veega viimase kanalilõigu ja alustada pealinna varustamist laevateed pidi. Võttis aga veel ligi kaks aastat, enne kui valmis said kõik pisiasjad ja toimuda võis suur sisseõnnistamise tseremoonia.

Vahepeal oli laps-tsaar Peeter II surnud 14-aastasena rõugetesse. Kuna tekkisid kuulujutud tema mürgitamisest, siis asetati rõugearmidega surnukeha rahvale vaatamiseks välja. Tema järglasena astus troonile Anna Ivanovna, Kuramaa hertsogi lesk - Peeter II tädi ja Peeter I poolvenna, nõdrameelse Ivan Aleksejevitši tütar. Uus keisrinna toetas Münnichi tegemisi, nende hulgas Peterburi ja Kroonlinna kindlustuste ehitamist. Eriti intensiivsed olid tööd vee ärajuhtimisel linna territooriumilt. Selle kuivendusega päästis Münnich Peterburi omaaegsest soopalavikuõhust.

Juba varsti pärast Peeter I surma hakkas Münnich tegelema sõjaväe reorganiseerimisega. Rangema teenistuskorra, uue sõjaseaduse ja väeosa-reglementide abil püüdis ta võidelda tavapärase logelemise vastu. Tema isiku mõju kasvas, kui tsaarinna tõstis ta kindralfeldmarssali auastmesse, nimetas riigi sõjakolleegiumi liikmeks ja määras lõpuks salakabineti nõukogu[7] liikmeks, kusjuures salakabineti loomise initsiaatoriks oli Münnich ise. Need ametid sai Münnich tänu eelkõige oma erialasele suutlikkusele, visadusele seista vastu intriigidele ja väsimatule töövõimele.

Anna Ivanovna näol teenis ta nüüd juba neljandat Venemaa valitsejat. Pärast Menšikovi kadumist

ja tänu oma uuele positsioonile Vene riigivõimu tipus oli ta muutunud kahe ülejäänud sakslase jaoks mõjuvõimsaks võistlejaks. Intriigid ja vastuseis talle tulid nüüd teisest suunast — Heinrich Ostermannilt Bochumist, kes oli viibinud Venemaal juba 27 aastat, ja Ernst Johann Bührenilt ehk Bironilt, nagu ta end nimetas, kelle Kuramaa hertsoginna oli 1730. aastal toonud Miitavist kaasa oma kammerhärrana.

Heinrich Ostermann, pastori poeg Bochumist ja kelle vanem vend oli õukonnas printsessi

kasvataja, oli tudengina Jenas tapnud duellil oma vastase. Ta põgenes Madalmaadesse ja oli sealt tulnud Venemaale. Mereväeohvitserina jäi ta silma Peeter I-le, kes märkas ka tema andekust diplomaatia alal. Seatud ametisse välispoliitikas, oli tal teeneid Põhjasõja lõpetamisel; temast sai Peeter I asjatundja lepingute alal, salanõunik ning asekantsler. Paljuski oli ta heaks täienduseks Münnichile. See kõik tõi kaasa rivaalitsemise, kuid mitte nii terava, kui teise mehega - Anna Ivanovna kammerjunkur Bironiga. Pärast katkenud õpinguid Köningsbergis oli too metsaametniku poeg peatunud Miitavis ja osanud peagi meeldida  viimse Kettleri [8] noorele lesele. Oma nime Bühren muutis ta Bironiks. Hertsoginna naitis ta ühega oma õuedaamidest, Benigna Gottliebe von Trotta'ga. Biron järgnes kogu perekonnaga uuele tsaarinnale Annale Peterburgi ja hõivas tähtsaima nõuandja koha. 1737. aastal nimetas Anna ta pärast hertsogisoo viimase meessoost pärija surma Kuramaa hertsogiks.

Õige pea põrkasid selle kolmiku huvid kokku. Münnichi energilised pingutused moderniseerida

armeed viisid ta vastuollu ohvitserkonnaga, eriti kui ta muutis paljude liigarvukate paleevalve ohvitseride, nende hulgas mõnegi Bironi sõbra jõudeelu välirežiimiks. Samal ajal juhtis ta ametlikult feldmarssalina läbirääkimisi välismaa saadikutega ja segas end sellega Ostermanni asjadesse.

Kui Münnich pärast oma naise surma 1727. aastal abiellus detsembris 1728 teistkordselt Barbara Eleonora von Malzahni, krahv Soltikowi lesega (1691–1774), läks tal vaja uut maja, mille valmimine aga venis. Seniks pakkus tsaarinna talle 1730. aastal elamisvõimalust palees. See pakkumine, mis omakorda viis kuulujuttudeni, et tsaarinna vaimustusel Münnichi saavutuste üle olevat ka muid põhjusi, ässitas Münnichi vastu üles Bironi. Alles Bironi sugulase, kindralmajor von Bismarcki vahelesegamine lõpetas selle probleemi, kuna ta veenis Bironit nende kuulujuttude mõttetuses.

1. veebruaril 1733 suri August Tugev. Vastupidiselt Münnichi arvamusele toetas enamus kabinetinõukogust järglasena tema poega, aga mitte Poola rahvaiidolit Stanislaw Leszczyńskit. Venemaa tegi ettevalmistusi sõjaks ilma oma feldmarssalita. Ometi algas sellega Münnichi sõjalise tegevuse ajajärk tsaaririigi huvides. 12. septembril 1733 valiti Stanislaw kuningaks, aga pidi juba mõni päev hiljem põgenema vene vägede eest Danzigisse. Veebruari lõpus ilmus kindral Lascy 12 000 venelasega Danzigi alla ja nõudis Stanislawi väljaandmist. Suurtükiväe puudumise ja kaitsemeeskonna tugevuse tõttu ei õnnestunud tal Danzigi alistuma sundida. Münnich käsutati Danzigisse. Osava taktikaga õnnestus tal piiramisrõngas linna ümber ikka enam koomale suruda ja, vaatamata Prantsuse sõjalaevastiku sekkumisele, linn vallutada. Stanislaw oli talupoja riietes ometi aegsasti põgenenud. Münnich pidi sündmustesse sekkuma ka Varssavis ja suutis 1735. aasta veebruaris Stanislawi pooldajatega rahu jalule seada. Rahuläbirääkimised Venemaa, Austria ja Prantsusmaa vahel viisid August III tunnustamiseni Poola kuningana; Stanislaw säilitas oma tiitli ja pidi rahulduma Lotringiga.

Ajal, mil Münnich oli Poolas veel hõivatud, töötati Peterburis välja plaan tõrjuda Türgi eemale Musta mere põhjarannikult. Seda oli asjatult üritanud juba Peeter I. Münnich oli selle ettevõtmise vastu, sest ta vajas rohkem aega armee õigeks ülesehitamiseks, enne kui alata vallutussõda.

Kabinetinõukogu aga otsustas Bironi ja Ostermanni pealekäimisel Türgit rünnata. Märtsis 1736

alustas Münnich sõjakäiku Aasovisse ja Krimmi. Ta ei kujutanud ette, et sõda kestab lõpuks 1739. aastani ja et rahu sõlmitakse alles 1740. aastal. Münnichil õnnestus äkkrünnakuga vallutada tugevasti kindlustatud Isthmos koos Perekopi kindlusega ja laastada poolsaar, tema kindralid aga vallutasid ja hävitasid Aasovi ja Kinburni kindlused.

See edu tugevdas veelgi rohkem Münnichi mõjuvõimu ja tema kadestajate arv kasvas. Bironi ja Ostermanni leeri asus nüüd veel üks Bironi sõber - Homburgi printsi vennapoeg Ludwig Gruno, kes Münnichi juhtimisel oli võtnud osa Türgi sõjakäigust. Kuna Ludwig Gruno saatis lahinguväljalt Peterburi võltsitud teateid lahinguoperatsioonide kohta, siis nende valeteadete tõttu pidi Münnich ennast korduvalt tsaarinna ees kaitsma. Ta ähvardas tagasi astuda ja keisrinna taandus. 1736. aastal õnnestus tal Musta mere äärses sõjas püssirohulao hävitamisega vallutada Otšakovi kindlus; tema kindralid seevastu rüüstasid Krimmi. Oma korduvate võitudega türklaste üle kaotas ta vene sõdurites hirmu Türgi võitmatuse ees. Ta laskis Otšakovi kohe jälle üles ehitada ja seega jõudis Venemaa esimest korda kindlusega välja Musta mere äärde. Sama aasta septembris seisti vastu türklaste piiramiskatsele; kaotanud 20 000 meest, tõmbusid nood jälle tagasi.

1738. aastal pidi Münnich armees puhkenud haiguste ja epideemiate tõttu katkestama kolmanda sõjakäigu türklaste vastu. 1739. aastal läks ta, hoolimata Varssavi vastuseisust, läbi Poola ja läks Stawutsenis Pruti jõe ääres kokku Türgi peajõududega. Münnichile oli selge, et kaotus tähendaks igal juhul tema lõppu. Ta peavastased Peterburis, samuti Varssavis, Stockholmis ja Konstantinoopolis seda ainult ootasidki. Ehkki türklased olid endid küngastel hästi sisse seadnud ja kindlustanud, õnnestus tal oma pealöögi suunda varjata ja nende positsioonid vallutada. 

Õhtuks oli 150 000 türklast ja tatarlast saanud lüüa 60 000 venelase käest. Nad jätsid maha suure hulga relvi, sõjamoona ja toiduaineid. Münnich laskis vaenlasi jälitada kuni Doonauni ja hõivas lisaks Hotini ja Iasi. Oma üllatuseks sai Münnich teada, et liitlane Austria oli sõlminud türklastega tema selja taga rahu ja Ostermann — milline iroonia! - teinud Prantsuse saadikule Istanbulis ülesandeks keisrinna nimel samuti rahu sõlmida, feldmarssalit sellest informeerimata. Maailm oli keeletu.

Veebruaris toimus Peterburis pidustus rahu sõlmimise puhul koos suurte austusavaldustega Münnichile. Bironi vari lasus Venemaa kohal, tal oli tsaarinna üle täielik mõjuvõim. Tolle käsud olid tema käsud. Pahameel selle tõusiku üle oli aadli, kodanikkonna ja ohvitserkonna seas laialt levinud. Avalik pealekaebamine, nn. Slovo i Djelo, oli igapäevane ning keda ametlikult süüdistati, kadus enamasti koguni pisiasjade pärast igaveseks.

Tsaarinna haigestus ja suri 28. oktoobril 1740. Tema järglaseks sai ainult mõne nädala vanune Ivan VI - Peeter I nõbu, Mecklenburgi hertsogi tütre Anna Leopoldovna ja Braunschweig-Beverni hertsog Ulrichi poeg. Biron laskis määrata ennast sureva tsaarinna asemel riigi asevalitsejaks.

Meeleolu maal oli väljakannatamatu - "Stasi", nn. salajane kantselei, tegutses ja valitses kõikjal.

Siis otsustas Münnich vahele astuda. Ta ütles imik-tsaari emale, et see võtaks asevalitsusvõimu Bironilt üle. Samal ajal tungis ülemleitnant von Mannstein Münnichi ülesandel Bironi magamistuppa ja arreteeris ta. Järgnevate tundide jooksul võeti kinni ka kõik tema usaldusalused Moskvas ja Riias. Bironi ja tema naise vara võõrandati ja nad saadeti Siberisse - Pelõmmi. Selle riigipöördega lõppes üks ajajärk Vene ajaloos, rahvasuus "bironovštšina". On neid, kes väidavad, et Bironi ajal hukati ilma kohtuotsuseta tuhandeid ja kümned tuhanded kadusid Siberisse.

Ostermann sai vormiliselt kontra-admiraliks ja Münnich peaministriks, jäädes aga edasi vastutama välispoliitika eest. Münnich üritas, toetudes oma kogemustele, hoida häid suhteid Preisimaaga.

Seejuures põrkus ta aga austrofiilide ja frankofiilide tugevale vastuseisule Venemaa poliitilises ladvikus. Ta haigestus äkki — oletati mürgitamist — ning lamas pikka aega haigevoodis. Kui ta siis lõpuks tagasi pöördus, oli Ostermann paljud asjad ümber korraldanud. Raskused Münnichi töös algasid uuesti. Peaministril tuli vaid heaks kiita see, mis iga minister talle ette pani. Olles vastutav sõjaväekorralduse alal, oli tema ülemaks pandud imik-tsaari isa - 28-aastane ohvitser, Copyright Hans Georg von Volkhardt, kes Türgi sõjas oli teeninud Münnichi alluvuses. Kui nüüd veel annulleeriti leping Preisimaaga ja kavandati sellele kallaletungi, mille tema kui peaminister pidi viseerima, astus Münnich tagasi.

Koos oma teise naisega otsustas Münnich sõita Oldenburgi, kuid ööl vastu 6. detsembrit 1741 tungisid tema majja sõdurid ja võtsid ta vahi alla. Jelizaveta I riigipööre oli toimunud ja ühe esimese abinõuna heideti Münnich riigireetmise pärast vangi, mõisteti 29. jaanuaril 1742 surma, siis leevendati see otsus eluaegseks pagenduseks ning saadeti Siberisse - Pelõmmi. Münnich langes ülevenemaalise ülestõusu ohvriks, mida toetas välismaiste mõjutuste vastu seisnud printsess Jelizaveta, kuid finantseerisid välismaised võimud. Prantsuse saadik Chatardie toetas seda putši, kuna see takistas Venemaal abistamast Austriat. Putši läbiviijateks olid kaardiväerügemendi liikmed. Vandeseltslaste hulka kuulus ainult üks sakslane — Homburgi prints Ludwig Bruno, kes juba Türgi sõja ajal oli väga autult tegutsenud Münnichi vastu.

Jelizaveta riigipööre oli sihitud eelkõige sakslaste ja inglaste vastu. Peale mõne erandi kihutati

nad tänavale ja nende vabanenud kohad ning ametid täideti venelastega. Jelizaveta maksis kätte ka isiklikult, näiteks Ostermannile ja Löwenwoldele, sest need oma ametikohal olid läinud troonivahetuste puhul temast alati mööda. Kammerpresident Mengden aga oli sageli lükanud tagasi Jelizaveta rahapalved, mida siis viimane lasi salaja rahuldada Bironil. Münnich oli soovitanud tsaarinna Annal pista Jelizaveta koguni kloostrisse ja teha kahjutuks, kuna ta ässitavat oma öistel rännakutel rahvast üles.

Riigireetmisprotsessidel mõeldi olematud süüteod tavaliselt juurde. Münnich – äkkvihaga nagu ta oli - raevus selle üle nii, et tegi kohtu eesistujale ettepaneku kirjutada juurde, mida see tahab ning lubas kõigele läbi lugemata alla kirjutada. Nii kohe tehtigi. Kohtuprotsessid, kui neid nii võib nimetada, kulgesid kõik sarnaselt ja lõppesid surmaotsusega. 29. jaanuaril 1742 tuli surmaotsused täide viia. Pärast Ostermanni arvatavat hukkamist leevendati kõikide karistused eluaegseks pagenduseks. Kõigi süüdimõistetute naised soovisid minna oma meestega kaasa.

Münnich ja tema naine viidi Pelõmmi, kuhu oli saadetud ka Biron. Troonivahetuse käigus oli Bironile armu antud. Vene rahvahulkade nördinud protestide tõttu ei tohtinud ta aga tulla tagasi Peterburi, vaid pidi aega mööda saatma Jaroslavlis.

Münnich veetis ühe aasta omalaadi vangipõlves, olles väga tugeva järelvalve ja kontrolli all. Isegi

kirjutamine oli talle, välja arvatud mõned erandid, keelatud. Aeg-ajalt sai ta paberit ja tinti, et kirjutada mõni avaldus või teha ettepanekuid. Tsaarinna nõusolekul tohtis ta teha Peterburi edasise väljaehitamise plaane ning ettepanekuid, kuhu Venemaal veel kanaleid ehitada; ta valmistas ette isegi Türgi-vastaseid sõjaplaane. Lõpuks tüütasid tema eelnõud tsaarinna ära ja kirjutamiskeeld muutus jälle karmimaks. Münnich oli aga kogunud paberit tagavaraks ja töötas oma esildiste kallal edasi, aeg-ajalt isegi pimeduses, kuni peidetud lehed avastati ja hävitati.

Tema naine oli seda aega talunud koos temaga kannatlikult ja enamasti vaikides. Teise versiooni järgi ei käinud Münnichi käsi nii kehvasti. Ta olevat asumisel avanud midagi kooli taolist, et jagada oma suuri teadmisi teistele, ning leidnud endale kuulajaskonna teiste pagendatute seas.

Sel ajal kui Münnich elas tänu oma tugevale distsipliinile need kaotatud, lootusetud aastad koos

oma naisega üle, oli Ostermann, rõhutuna oma haigusest ja pettunud talle osaks saanud alandusest, surnud juba 31. mail 1747. On väidetud, et see toimus samas hütis, kus 18 aasta eest suri ka Menšikov. Selle kohta on ka teisi jutte. Kui 22. veebruaril 1762. aastal jõudis Peterburist Münnichi juurde erikuller Peeter I lapselapse Peeter III armuandmiskirjaga, oli Münnich 79 ja tema naine 72 aastat vana.

Tsaarinna Jelizaveta oli Moskvas surnud 5. jaanuaril 1762 sellise eluviisi tagajärjel, mis viimastel

aastatel kujutas pidevat söömaorgiat ja laostas lõpuks ta tervise. Ta oli Holsteinist tagasi kutsunud oma järglase Peeter III10, oma varasurnud õe Anna poja, nainud noormehe Anhalt-Zerbsti printsess Sophiega11 ja kinkinud noorpaarile Oranienbaumi lossi, mille kunagi oli endale ehitanud vürst Menšikov.

Märtsi lõpus saabus abielupaar Münnich kõigepealt Moskvasse, kus neid juba ootasid lapsed ja lapselapsed. Nende tagasipöördumine sarnanes peaaegu triumfikäiguga, sest paljudes kohtades tervitasid teda ametnikud ja ohvitserid, kes enamikus olid olnud tema teenistuses. Pealinna jõudsid nad aprillis. Kõikjal olid noored ja võõrad näod. Paljud tema omaaegsetest tuttavatest ja kaastöölistest olid möödunud 20 aasta jooksul surnud või lahkunud.

Peeter III tagastas talle jälle tema feldmarssali aukraadi ja nimetas ta sõjakomitee liikmeks. Peeter III-ga liikus pendel jälle tagasi. Otsemaid tõi tsaar Vene armee välja 7-aastasest sõjast. Ta saatis laiali surnud tsaarinna Jelizaveta ihukaitseväe ning lõi selle asemel uue, mis koosnes peaaegu eranditult sakslastest. Ka püüdis tsaar sisse viia Preisi armeega peaaegu identset vormiriietust. Range kord ja distsipliin kehtisid jälle. Oma pooleaastase valitsusaja jooksul püüdis ta võtta üle paljugi sellest, mida oli õppinud Potsdamis oma iidolilt. Vastupidiselt oma naisele Katariinale, ei otsinud ega leidnud Peeter III seejuures kunagi kokkupuudet maa ja rahvaga, keda ta valitses. Kuna Münnich hoiatas noort tsaari liialduste eest, siis jahenes suhtumine temasse tunduvalt.

8. juulil 1762. aastal andis Katariina end ja oma poja Paul I koos rühma oma soosiku Orlovi ümber kogunenud kaardiväeohvitseridega kaardiväepolgu kaitse alla ja lasi kroonida end Kaasani kirikus tsaarinna Katariina II-ks. Samal ajal vaidles Peeter III sõprade ringis, kelle hulgas viibis ka Münnich. Keegi tsaari sõpradest suutis hiilida salaja läbi valvetõkete Peterburi ja tõi tsaarile teate seal toimunust. Münnich tegi ettepaneku tungida 3000 mehega garnisonist pealinna ja lüüa kord majja. Peeter ei tahtnud mingit verevalamist ning ei võtnud vastu ka Münnichi teist ettepanekut - asuda kohe Kroonlinna kindlusse varjule. Kui ta siis lõpuks sellega nõustus, oli Kroonlinn juba Katariina pooldajate käes. Too ilmus ratsa Oranienbaumi ja nõudis Peetri erruminekut, millele Peeter III ka alla kirjutas. Seejärel viidi ta Ropšasse. Kaaskond tohtis tagasi pöörduda Peterburi.

Kui siis Münnich kuulis Peetri surmast, tärkas temas muidugi hirm, et ta võidakse uuesti saata

Siberisse. Katariina laskis ta enda juurde kutsuda aga ainult selleks, et laita teda selle eest, et Münnich oli tahtnud tema vastu võidelda. Münnich olla avameelselt vastanud: "Võisin ma siis teha vähem selle valitseja heaks, kes päästis mu Siberist?" Nähtavasti tahtis Katariina käituda selle kuulsusega suuremeelselt ja kasutada niipalju kui võimalik ära tema teadmisi. Münnich määrati kõigi Venemaa sadamate ja kanalite peadirektoriks. Sellega sukeldus ta jälle täielikult oma töösse — reisis väsimatult vaatamata oma kõrgele vanusele, esitas ettepanekuid ja kavandeid, nõudis ja sai raha oma projektidele. 1766. aastal töötas ta koguni jälle Laadoga kanali pikendamise kallal.

Viibides Peterburis andis ta tsaarinnale aru iga päev täpselt ühel ja samal tunnil. Too nimetas

neid tunde marssal Münnichi tundideks. 84-aastase Burchard Christoph Münnichi väsimatu jõud rauges äkitselt. Ta haigestus ja suri 27. oktoobril 1767 ning maeti Luunja mõisasse Tartu lähedal.

* * *

Käesoleva artikli avaldamiseks on andnud nõusoleku Gertrud von Volkhardt.
Saksa keelest lühendatult tõlkinud Teesi Kivivare.

 

Toimetanud Ivar Leimus, kes on lisanud ka selgitavad viited:

• [1] Drost - Hannoveri maanõunik, alates 1885. aastast maadrost.
• [2] Dokument sõjaväelise auastme määramise kohta.
• [3] Poola kuningas August II Tugev (1697–1706, 1709–1733); Saksi kuurvürst Friedrich August I nime all (1694–1733).
• [4] Preisi kuningas Friedrich Wilhelm I (1713–1740).
• [5] Ernst Glück, saksa päritolu läti kiriku- ja koolitegelane, kelle perekonnas oli kasvanud kasutütrena Marta Skowrońska – Peeter I teine naine, hilisem vene keisrinna Katariina I.
• [6] Aleksei, kelle Peeter I lasi hukata süüdistatuna tsaari-vastases vandenõus.
• [7] Senati tähtsuse vähendamiseks ja vaenutsevate aadlirühmituste kontrollimiseks asutas Katariina I 1726.a. ülemsalanõukogu.
• [8] Kuramaa hertsogiriiki 1737.aastani valitsenud dünastia, millele pani aluse Goddert Kettler 1562.
• [9] Lotringi hertsogkond Prantsusmaa kirdeosas oli Stanislaw Leszczyński valduses 1733 – 1766.
• [10] Peeter III (1728 – 1762), vene keiser 1762.
• [11] Katariina II ( 1729 – 1796), vene keisrinna ( 1762 – 1796)