Emajõgi (Suur-Emajõgi)

Suur-Emajõgi Tartumaal ühendab kahte suurt veekogu – Peipsi järve ja Võrtsjärve. Jõgi on olnud ajalooliselt tähtis vee- ja  kaubatee ning Eesti ainus laevatatav jõgi. Emajõel on olnud tähtis roll Tartumaa ja Tartu linna arengul ning selle kujunemisel tuntud hansalinnaks ja tänapäevaseks tugevaks keskuseks. Emajõgi on 100 km pikk, kuni 145 m lai ja kuni 11 m sügav.

Eesti suurimaid jõgesid. Rahuliku vooluga, kuna jõe langus on vaid 3,6 meetrit. Emajõe lähe asub Võrtsjärve kirdenurgas, läbib keskjooksul Tartu linna ja suubub Peipsi järve.

Kokku on Emajõel 12 lisajõge, jõkke voolab ligikaudu 35 kraavi ja oja. Vasakkalda lisajõed on: Pedja, Laeva, Amme ja Koosa; paremkalda lisajõed on Kavilda, Elva, Ilmatsalu, Porijõgi, Mudajõgi, Luutsna, Ahja ja Agali. Koosa ja Agali on Emajõe deltajõed.

Jõe ülem- ja alamjooksul laiub soid ja heinamaid, mis suurvee ajal on üle ujutatud. Keskjooksul voolab jõgi Emajõe ürgorus. Emajõgi on kogu ulatuses laevatatav. Emajõgi on Võrtsjärve ainukeseks väljavooluks. Suur-Emajõele on iseloomulikud soised kaldad, mis on sajandite vältel teinud raskeks nii sildade ehitamise kui ka jõe aastaringse ületamise.

Jõe ülemjooks on Võrtsjärvest kuni Kärevere sillani tuntud rohkete sootide poolest. Jõgi on selles ligi 40 km pikkuses lõigus väga looklev. Kui jõesäng aastakümnete või -sadade jooksul muudab oma asukohta, siis vanadest jõelõikudest saavad soodid, mis jäävad jõega ühendusse tavaliselt ainult suurvee ajal. Soodid on kaladele soodsateks kudemiskohtadeks. Suuremaid sootisid nimetatakse vanajõgedeks. Emajõe ülemjooksul muutub suurvee ajal voolusuund mõnikord vastupidiseks. Kui Pedja ja Põltsamaa jõgi toovad Kesk-Eestis rohkesti lumesulavett ja Võrtsjärve pind on madalal, siis hakkab Emajõgi voolama hoopis Võrtsjärve. Seda aeg-ajalt tagurpidi voolavat jõelõiku kutsutakse Järvejõeks, sest üleujutuse tõttu suureneb vetevälja laius mitmekümne kordseks võrreldes jõe tavapärase laiusega.

Emajõega piirnev ala on äärmiselt mitmekesine, hõlmates mitmeid eriilmelisi piirkondi – ulatuslikke puutumatuid loodusalasid Alam-Pedja kaitseala ja Emajõe-Suursoo kaitseala näol, ajaloolisi asustatud piirkondi Mäksa ja Luunja vallas ning erinevaid ajaloolis-kultuurilisi vaatamisväärsusi: Kaagvere, Kastre ja Mäksa mõis, vanad kõrtsikohad Kantsil, Jänesel, Kaagveres ja Kärkna kloostri varemed. Koos jõeäärsete luhtadega ja piirkonda jäävate looduskaitsealadega ning Võrtsjärve piirkonnaga on mitmed jõeäärsed alad valitud Natura loodus- ja linnuhoiuala eelvalikualadeks, kus kasvab nii erinevaod kaitsealuseid taimeliike kui pesitseb kaitse all olevaid linnuliike (erinevad kotkad, haned, rohunepp jne).

Fakte Emajõe-Peipsi veeteest:

• 1843.a. algas alaline aurulaevaühendus Tartu ja Narva ning Tartu ja Pihkva vahel. Pihkvasse jõuti tollal 12-14 tunniga.
• 1964.a. hakkasid Emajõel sõitma kiired (65 km/h) jõetaksod – veealuste tiibadega mootorkaatrid "Volga" – mis võtsid peale 5-6 inimest ning sõidutasid neid linnalähistelt kuni Kauksini Peipsi põhjarannikul.

Emajõgi on Tartut Võrtsjärve ja Peipsi järvega ning sealt edasi Pihkva, Storožinetsi ja perspektiivis ka Narvaga ühendav veetee. Kuni 1990ndate aastate alguseni, kui lõppes Tartust lähtuv reisiliiklus, toimus regulaarne ühendus Piirissaare, Pihkva, Narva, Vasknarva ja Slantsõga. Turismi- ja puhkereise korraldati Värskasse, Peipsi põhjarannikule ja Võrtsjärvele.
Veeteed pidi on Tartust Piirissaarele 65 km ehk ligikaudu 1,5 tundi sõitu, Pihkvasse 176 km ehk ligikaudu 3,5 tundi sõitu