Luunja mõisa aednikumaja

Luunja aleviku ja Emajõe vahelisel alal asuv ning Luunja vallale kuuluv mõisa aednikumaja on Eesti vanema mõisaarhitektuuri iseloomulik näide, Luunja mõisakompleksi vanim säilinud elamu.

Mälestise tunnuseks on algupärane arhailise ilmega hoonemaht ning algupärase kujuga hooneosad, arhitektuursed kujunduselemendid ja ehituskonstruktsioonid. Väike krohvitud kivihoone madalate seintega ning kõrge poolkelpkatusega. Külgfassaadidel ja poolviilu kelba alaservas on lai sügavalt profileeritud karniis.

Ehitis on barokne ja pärineb arvatavasti 18. sajandi teise poole keskelt. Hoone on arhitektuurimälestisena muinsuskaitse all. Aednikumaja seisis pikka aega kasutuseta ning muutus avariiohtlikuks. Vältimaks ehitise edasist lagunemist, osutus hädavajalikuks tema konserveerimine.

Konserveerimistööd teostas vald 2009.a. koostöös Muinsuskaitseametiga, kellelt saadi rahalist toetust, kaasfinantseering tuli Luunja valla eelarvest. Kõigepealt puhastati hoone prahist, lagunenud puitkonstruktsioonid eemaldati ning utiliseeriti, demonteeriti allakukkunud ja lahtised laekonstruktsioonid ning katusekivid, toestati laetalad, sarikad ja Lõuna-Eesti üks ainulaadsemaid säilinud mantelkorstnaid. Katus kaeti ilmastikukindla armeeritud kilega. Müüride vuugid puhastatati ja täideti osaliselt seguga, suurendamaks müüride stabiilsust. Hoone avatäited kaeti, deformeerunud akna- ja ukseava sillused toestatati. Mantelkorstnasse sisselangenud kivid sorteeriti ning ladustati.

 

Luunja mõisa viinaköök

Luunja omaaegse mõisa viinaköök on siinsesse mõisaansamblisse kuuluv majandushoone, millel on säilinud algupärase ilmega hoonemaht ning algupärase kujuga hooneosad, arhitektuursed kujunduselemendid ja ehituskonstruktsioonid. Viinaköögi algne hoone pärineb tõenäoliselt 19. sajandi algusest. 19. sajandi lõpul ehitati see tunduvalt suuremaks.

Tegemist on keskmise suurusega lihtsa ja liigendamata kivihoonega, mille seinad on krohvitud. Hoone on ühekordne, osaliselt väljaehitatud lakakorrusega. Ehitist kattis algselt kõrge poolkelpkatus, mis hiljem on asendatud viilkatusega. Hoonel olid algselt väikesed aknaavad, kuid hiljem lisati ka kõrgemaid aknaid, mis kaeti lamedate kaartega. Hoonet on ümber ehitatud ka Nõukogude perioodil, mil teda kasutati ühismajandi poolt.

Arhitektuurimälestisena muinsuskaitse all olev hoone kuulub Luunja vallale ning on hetkel kasutuseta.