Sahtlist lugejale
Aprillikuus aastal 2010 kuulutas Lohkva raamatukogu välja 1-10-aastaste laste loomevõistluse kuhu oodati joonistusi, millele lisatud samateemaline luuletus. Selle võis laps ise teha või vanemalt pereliikmelt abi paluda. Soovi korral võis kasutada ka luuletajatelt laenatud värsse.
Mai lõpuks oli laekunud üle kolmekümne töö, millest pooled pärit Luunja lasteaiast – tehtud Tiina Perni eestvedamisel ja juhendamisel. Esitlust viisid läbi žüriisse kuulunud meie kauaaegsed lugejad ja etlejad, praegused kunstitudengid Kadri ja Riin.
Riin meenutab: „Mul oli väga meeldiv võimalus olla külaline Lohkva raamatukogus korraldatud loomekonkursil. Aastaid tagasi võtsin siin ise sellelaadsest üritusest osa. Nüüd Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilasena jagasin kiidusõnu ja innustasin väikesi luuletajaid – joonistajaid ning nende vanemaid."
Omalooming. Luule
PAGAR PANNKOOK
Kristina Keerdo
Pagar Pannkook äge mees
oma äris suures.
Kui tal koogid ahju sees,
olen mina juures.
Tema koogid väga head,
seal on suhkur, seal on jahu.
Neid sa kindlalt maitsma pead –
paneb koogil koorevahu.
Jõuludel tal piparkoogid,
uhked piparkoogimajad.
Suvel mitmed teised koogid,
ütle ainult, mida vajad.
KOLM PRUUNI KARU
Kätlin Maalmann
Kolm pruuni karu
ei saanud päris hästi aru:
on tiigil lill
nii kaunis, kasvab vees???
Pikk arutelu ootas karusid ees.
Kuis sai lill kasvada tiigiveel
ja pealegi nii kaunis?
Mõmm, mõmm, mõmm, ehee!!!
KEVAD
Robert Kolossov
Kevad on nii ilus, tore.
Talve tuisk on kole, kole.
Linnukesed laulavad,
lapsed rõõmsalt naeravad.
Siilid piima limpsivad,
kevadilma naudivad.
Kännu otsas istub konn,
krooksub rõõmsalt –
ponn, ponn!
Nahkhiir tiibu laksutab,
ise rõõmust plaksutab.
TAHAN KOOLI
Anette Seerman
Lasteaed sai minul läbi,
nüüd ei peata mind
ükski vägi
kooli minna tahan ma,
targaks saada,
õppida.
KEVAD
Kristo Rodima
Kevad jälle õues,
lilled õitsevad ju,
puud lähevad aina
rohelisemaks.
Päike särab nüüd
ja linnud
sidistavad ka.
ELEVANT
Heija Pärtel
Saanud kaarditooriku,
laual juba ootasid värvid,
haarasin roosa potsiku,
et puhkaks õige närvi
ja maaliks paberile
unelmroosa elevandi,
kel suured kõrvad-jalad
ning ehk ka mõned londid.
„Mina joonistan elevandi,"
teatasin uhkelt ka emale.
Nagu hane selga vesi
oli see aga temale.
Ema südametega šabloone
vaikselt lõikuda rassis,
et sõbrapäevakaartidele
neid järjest maalida passiks.
Jäid järsku käes tal seisma käärid:
„Laps kaardi juba äragi määris?"
Tummalt tunnistab esmalt kaarti, siis last:
„Näe ilmaimet – ongi elevandielukas!"
PILT
Heija Pärtel
Ma mõtlesin, et teeks üks „o"
ja paar – kolm tükki lisaks.
Mul emme värve kätte toob
ja mina triipe lisan.
Pilt valmis, külmkapil see
aukohal uhkelt troonib
ja meie sügisõhtusse
toob ohtralt kirkaid toone.
„Herilane köögis!" märkab äkki ema
lõpuks ometigi seda, mida tegin mina.
TEAN JU AINULT MINA
Heija Pärtel
„Vaata, onu suusatab,"
isal` kostis ema.
Issi naerda turtsatas:
„Ei, oda viskab tema!"
Tütar tasa muigab vaid:
„Tean ju ainult mina:
koopas karul tegin pai,
peale panin lina."
MUINASJUTUST TUTTAV
Anneli Ernits
„Seitsmekesi on nad reas,
kes nad on, kas sina tead?"
Kuuel rõõmsad näod on peas
ja ka toriseja nende seas.
Lumivalgeke ja printski seal
väga õnnelikud on ka nad.
Muinasjutust tuttav pildike
kus on sõbrad meile kõigile.
Põimik Luunja valla luulekonkursi parimatest SAHTLIST LUGEJALE 2009
Autorid täiskasvanud: Carmen Karabelnik, Kaisa Karabelnik, Maarja Saluveer, Madle Saluveer, Andres Sats, Eve Sats ja Tiiu Vadi.
Autorid lapsed: Kati Lukk ja Anett Tuisk.
Minu sõber
kes sa pole olemas
teadmata on sinu nimi
sinu teedele ma ei tule
sinuga sõprust ei sünni
ei maa peal ega taevas
meie igapäevast kooskäimist
ei anta meile eal
ja jääme igavesti võlgu
nagu meilegi jäädakse võlgu
ja ärge saatke mind unistustesse
vaid päästke mind ära illusioonidest
sest tühjuse päralt on tulevik
igavesti
aamen.
Carmen Karabelnik
Mu juurde kogunevad ideed
Istuvad poolringis mu ümber
Ja vaatavad minule
Alt üles.
Olen Jumal.
Neid võin ma käskida ja juhtida.
Olen karjus
Ja nemad on talled,
Kes muidu asjata ringi kappaks
Võtan ühe
Ja kustutan ära
Sai ta halb või hea
On sellel tähtsust?
Ta on edasi
Mu peas.
Ma ei unusta
Ühtki neist
Ma mäletan
Kõiki omasid.
Kaisa Karabelnik
Hüppame siia ja hüppame sinna
tulevad tunded ja laseme neil minna
tulevad inimesed ja saadame nad ära
armastada igatseda küll jõuab pärast
tuleme sisse ja tuleme välja
omadega sees küll tuleme välja
sööme ja jälle oleme näljas
räägime sisse ja mõtleme välja
lähme edasi ja lähme tagasi
kogume ja pillame pagasit
ajas lähme tagasi ja ajas lähme edasi
ja nii üsna paigal püsime sedasi.
Carmen Karabelnik
Mõnikord harva
astub mõni inimene
mu sisse
kohmetult kartes olla kutsumata
teadmatuses kuhu istuda
ja mitu sammu sügavamale astuda
ja nii nad lahkuvad
ja pesevad pärast hoolega käsi
kes oskakski öelda
miks kõik määrib
Carmen Karabelnik
kas sa mind kuuled?
kuuled, ma küsin?
Minul on huuled nagu sinulgi
Nad kinni ei püsi.
Või on sul ükskama?
savi on vää, ma küsin?
ükskama, et ma sinuga olen
Ja eemal olla ei püsi.
Kaisa Karabelnik
koju tulles sõin kõhu korralikult täis
kas see on oluline
mõne arvates küll
üks mees rääkis täna oma lapsepõlvest
kas see on oluline
tema meelest vist küll
kerjusele anti täna valeraha
kas see on oluline
kui tahtis süüa, siis küll
kas see on ka oluline
kas see on ka ebaaus
et ühtedel on süüa ja teistel mitte
et ühed mäletavad lapsepõlve ja teised mitte
Maarja Saluveer
Minul üsna pikk on isa,
ta on väga vapper, visa.
Vennaga nad ühtemoodi,
mindki üsna pikaks loodi.
Vanaema korrutab:
„Sul on tore paps,
oled väga tema moodi,
armas pojalaps."
Kati Lukk
Vihma sajab.
Eemalt kostuvad autode hääled.
Nad mind endaga kaasa ei vii.
Vaikselt mõtlen, mis peitub akende taga,
mis valgust veel kumavad keset ööd.
Ka võõraste elude puutumatus
Mu hinge jätab oma jälje.
Madle Saluveer
Trill on lõbus, Trall on õel.
Trill ja Trall on omamoodi õed.
Üks on lõbus, teine õel.
Trillil ja Trallil on oma sõel.
Trillil ja Trallil on oma koer,
ta on meil tore, vahva ja õel.
Anett Tuisk
eile õhtul olid linnud kuidagi rahutud
taevas oli roosat ja veel natuke ühte teist värvi
lumesulamise lõhn oli õhtuses õhus
jalad said veits poriseks
aga sest pole miskit
nüüd vahetame hallid mantlid roheliste kuubede vastu
kevad voolab juba soontes
puudel
ja inimestel
Maarja Saluveer
Ma kõnnin mööda kõrvalisi tänavaid
oma süütus kleidikeses,
õrnas pitsivahus,
värisevas käes sigaret,
muusika üürgamas kõrva.
Räpastes maikades mehed
vaatamas vale pilguga,
tunnistajaks süüdi ja süüta segunemisele.
Hüsteerilised punased kiharad inglilokkides.
Pikad küüned kollaseks tõmbunud.
Päikesest püütud jalad tänavatolmuga kaetud.
Viimased soojad suvetuulepuhangud
kirbe konihaisu endaga viivad.
Madle Saluveer
Hüvasti, mu kallid, ma läksin ära Närvi.
Niipea veel Rõõmule ma tagasi ei naase.
Oh, lihtsalt vaiki, Sõimust täna kuulda ma ei taha.
Ma parem jagan oma muret Vaikusega
Madle Saluveer
meri on tasane taevas on põuane
oleme samas paadis
aerud on kadunud enam ei sõua me
vett juba põlvist saadik
istume muigelsui appi ei hüüagi
vajume kahekesi
surmkindlast hukust end päästa ei püüagi
kõikjal on vaga vesi
Eve Sats
Ah, elu on elatud ära
seda õieti märkamata,
vahel isegi tundub, et tukkudes
ja ülesse ärkamata.
Sinilind, kas su sulgi ma nägin?
Ei vist. Ma ei mäleta.
Nuttu oli, kuid naerulagin
nagu jäänukski naermata.
Või kui naersin, siis üritada
ma ei söandanud enamat –
MA EI JULGENUD ÜRITADA
ja see on mu pärispatt.
Tiiu Vadi
veel veidike vähem kui surnud
natuke enam kui elus
kui ükskord siia sai tudud
siis jätkakem keskustelu
räägime rahvast ja riigist ja rahast
vaikime õnnest ja leivast
vahel on tunne et justnagu tahaks
mõnda inimest leida.
Andres Sats