2020. aastal kasvas Luunja vallas jõudsalt liiklusalaste rikkumiste arv. Suurem osa rikkumistest olid piirkiiruse ületamised, mis moodustasid 55% tervikust. Selline statistika näitab, et liikluses osalemine muutub üha ohtlikumaks ja suurendab riski sattuda liiklusõnnetusse. Enamus rikkumisi pandi toime Taru – Räpina – Värska maanteel.

Piirkiirused on kindlatesse piirkondadesse määratud põhjusega, et sõidukijuhid ja teised liiklejad suudaksid jälgida ümbritsevat keskkonda. Kiirust suurendades kaob täpsem ülevaade keskkonnast ja väheneb võimekus reageerida ootamatult teele sattunud jalakäijale või loomale. Loomadega õnnetused on kõige sagedasemad Luunja – Kavastu – Koosa, Lohkva – Kabina – Vanamõisa ja Rõõmu – Viira teedel. Eriti tähelepanelik tuleb olla pimedatel tundidel liigeldes.

Luunja alevikus, Lohkva külas Pillikoori, Puupilli ja Metsasarve teedel on sisse- ja väljasõidu teed tähistatud õueala märgistustega. Õueala on mõeldud jalakäijate ja sõidukite samaaegseks liiklemiseks. Sellistel teedel tuleb sõidukijuhtidel sõita jalakäija liikumiskiirusega. See tagab omakorda jalakäijate ja sõidukijuhtide ohutuse. Näiteks kooli, lasteaia ja mänguväljakute ümbruses liigub ringi palju lapsi, kes mänguhoos ootamatult teele võivad sattuda. Need piirkonnad on samuti tihedalt asustatud. Autod on pargitud väga tihedalt ja nähtavus on halb, mistõttu võib autode vahelt teele jooksev laps märkamata jääda.

Samuti on probleemiks parkimiskohtade vähesuse tõttu sõiduteeäärtele parkimine ja kõnniteede kinni parkimine. Liiklusseadus kohaselt ei tohi juht peatada ega parkida sõidukit nii, et see võib sulgeda teiste sõidukite liikluse sissesõiduks või väljasõiduks õuealale ega takistada jalakäija liikumist kõnnitee kulgemise suunas. Sellega kaasneb ka nähtavuse piiramine, mis takistab liiklejatel sooritada ohutult manöövreid. Kuna teeääred on sõidukeid täis pargitud, siis tee kitsuse tõttu ei pääse õnnetuse korral mööda pääste, kiirabi või politsei alarmsõidukid.

Tihti toovad inimesed välja kiiruse ületamise põhjuseks „tähelepanematus", „jään hiljaks" või „kedagi ei ole, keda ma hetkel segan". Siinkohal tuleks mõelda selle peale, et parem on jõuda hiljem kohale, kui üldse mitte kohal jõuda. 10 minutit ajavõitu ei ole väärt inimeludega riskimist. Turvalisus algab Meist endist ja igaüks saab anda oma panuse turvalise keskkonna loomisele.

Kevin Vahtramäe
politseiametnik