Ajaloost

 

 

 

Keskajal kujunesid praeguse Luunja valla territooriumil mõisavaldused, millest suurimateks olid Luunja ja Kavastu mõisad.

Luunja mõisast (Lunia) on ürikutes esimesi teateid aastast 1503, mil see asus Vanamõisas.

Luunjasse toodi mõis Poola võimu ajal, hiljem sai temast Tartu Maarja kiriku majandusõu (Proposthof).

Mõis vahetas aegade jooksul korduvalt omanikke. Pärast Põhjasõda läks Luunja mõis kindralfeldmarssal Boriss Šeremetjevi (1652-1719) omandusse. B. Šeremetjev juhtis Põhjasõja Narva lahingus (1700) ratsaväge ja oli Vene vägede juhataja Baltimail.

Hiljem sai Luunja mõisa omanikuks teinegi kuulus väejuht, Riia kindluse ja Paldiski sõjasadama ehitamist juhtinud kindralfeldmarssal krahv Burkhard Christoph von Münnich (1683-1767), kes on Luunjasse ka maetud. B.C. von Münnich oli 1735.-1739 Vene-Türgi sõjas Vene vägede ülemjuhataja, 1740-1741 lühikest ega isegi Venemaa peaminister.

Suguluse teel läks Luunja mõis hiljem Nolckenite omandusse, kuhu jäi kuni võõrandamiseni 20. sajandi algul.

Luunjas on sündinud ka Liivimaa rüütelkonna ajaloos oluline tegelane ning vanameelse aadli juht parun Georg Nolcken (1789-1853), kes oli suurimaid vastuseisjaid 1840-ndail algatatud agraarreformidele, mis nägid ette maa müüki talupoegadele ja rendi põlistamist.
 
 
Emajõe vasakul kaldal, jõe alamjooksul asuvat Kavastu mõisat (saksa k Kawast) on esmamainitud 1544. aastal. Tollal kuulus mõis Jakob Krabbele. Hiljem, Rootsi ajal, oli mõisa omanikuks Georg Oxenstjerna, 17. sajandi keskel ja teisel poolel aga von Schwengelnid. 18.-19. sajandil oli mõisal palju erinevaid omanikke - ta on olnud nii von Stackelbergide, von Rehbinderite, von Wahlide, von Middendorffide, von Richtrerite, von Mensenkampffide kui ka von Wulfide aadliperekondade käes.

Mõisasüda ehitati esinduslikult välja 19. sajandi lõpukümnendeil. 1890-ndail valmis kahekorruseline suur neobarokne peahoone, mis oli ümbruskonna üks suursugusemaid. Hoone põhiosa oli ühekorruseline, kaetud kõrge mansardkatusega, mille alune oli samuti välja ehitatud korruseks. Keskosas asus kahe akna laiune pealeehitus teise korruse ulatuses. Hoone idapoolne ots oli kujundatud aga töntsaka kolmekorruselise kivitornina, mida kattis samuti mansardkatus. Jõelt ja teiselt poolt jõge avanes peahoonele hulk kauneid vaateid. Sarnasus samal ajastul ehitatud Kaagvere mõisa peahoonega (hävinud) võib oletada sama arhitekti tööd.

Võõrandamisjärgselt asutati mõisahoones 1924.a. vanadekodu. Mõisa peahoone ning hulk kõrvalhoooneid hävisid 1944. aasta sügisel Emajõe kaitselahingutes. Meieni on mõisast säilinud suur park ning paar üksikut kõrvalhoonet. Üks maakivihoone on ümber ehitatud Kavastu meiereiks. Alles on ka Tartu poole suunduv 2 kilomeetri pikkune kaunis pärnaallee.

 

Kavastu küla on tekkinud samanimelise mõisa juurde, sellest ka asula rahvapärane nimi - Mõisaküla.

Kavastust allpool paiknes jõe põhjakaldal madalal künkal Uue-Kastre linnus, millest on säilinud ainult ase. Linnust nimetatakse saksakeelseis ürikuis ka Warbeck ning Werbeke, mis tähendab "jõe tõket". Keskajal asuski siin jõel tõke, mille taga peeti kinni laevad, et kaupadelt tolli nõuda.
Linnust mainitakse ürikuis esmakordselt 1392. a. Vene-Liivi sõja ajal langes linnus venelaste kätte.

17.saj. lõpul tugevdati kindlustusi ja Põhjasõja ajal etendas linnus Tartu kaitsel olulist osa. Uue-Kastre linnuse lähedal toimus 1704. a. Emajõel lahing, millel hävitati Emajõel ja Peipsi järvel tegutsenud Rootsi laevastik (13 laeva 98 kahuriga). Vene sõjavägi võttis laevastiku mõlemalt kaldalt tule alla. Osa meeskonnast andis end vangi, laevastiku komandör Löschert aga laskis end laevastiku lipulaevaga "Carolus" õhku. Kohalikud elanikud teavad veel praegugi näidata kohta, kus Rootsi sõjalaev jõe põhjas puhkavat.
Linnuse järgi sai oma nimetuse siin hiljem asunud Kantsi kõrts, mille ehitamisel 1784. a. kasutati vana linnuse varemeid. Kõrts tegutses siin üle sajandi.
Kunagist kindlust tuletavad meelde vallikraavid, jõekaldas ja vees säilinud sisserammitud sillapostid, palkparved ning müüriosad mullakamara all.

 
 

Eesti Vabariigi ajal 1918-1940 toiminud kohalike omavalitsuste süsteem oli põhiolemuselt sarnane praegusega, omavalitsuste ülesannete ring ning ressursside maht aga olid praegusest oluliselt väiksemad ning omavalitsusüksuste piirid ja jaotus erinesid nüüdsest.

 

Nõukogude perioodil tegutses valla praegusel territooriumil haldusorganina Luunja külanõukogu, majandusüksustena aga rida ühismajandeid, mis aja jooksul liideti kaheks suuremaks majandiks - Luunja sovhoosiks ja Emajõe kolhoosiks. 

Luunja tuntus sai uue hoo Luunja sovhoosi lõpuaastatel, kui majandusolud paranesid. Tolle aja kohta tugev majand rajas heakorrastatud keskasula, kuhu kuulusid renoveeritud mõisaaegsed tootmishooned, mõisaaegses stiilis kultuurikeskus, sotsiaalobjektid. Korrastati vana mõisapark, rajati roosiaed. Pandi alus hobuste pidamise ja ratsaspordi traditsioonidele. Lohkvasse ehitati kasvuhoonete kompleks ja selle tarbeks suure võimsusega katlamaja. Kasvatati köögivilja ja roose, mida müüdi üle kogu Eesti ja Venemaale.

 

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgselt taastati omavalitsuste staatus. Luunja sai vallaõigused 1991.a. kevadel. Nüüdsest oli enamuse sotsiaalobjektide ja heakorra eest hoolitsemine valla ülesandeks. Majandiaegsed tootmisobjektid erastati erinevate omanike poolt.

Anne aiandi baasil loodud AS Grüne Fee Eesti arenes kiiresti, tema kaubamärk on Eestis laialt tuntud,  reklaamides Luunjat väljaspoolgi.

Rahvusvaheline muusikafestival Luunja Suvekantri jõudis Eesti tuntumate suviste traditsiooniliste vabaõhuürituste hulka.

Kavastus taasavati 1999. a. pikkade traditsioonidega parveliiklus.

Ratsutamistraditsiooni on jätkanud ja edasi arendanud Urmas Saksa Oja talu ja Luunja Ratsakool ning OÜ Talliteenused.

1990-il ning 2000-il on valda rajatud mitmeid uusi suure tootmismahuga ettevõtteid: AS Palmako, Fortum Tartu soojuse ja elektri koostootmisjaam (2009, investeeringumaht ca 1,3 miljardit krooni), OÜ Greif uus trükikoda (2009). Luunja valda on oma tootmise toonud mööblitootja AS Tarmeko.


 
Luunja Vallavalitsus
Puiestee 14
Luunja alevik
Tartu maakond

tel +372 741 7319
faks +372 741 7398
e-post: luunjavv@luunja.ee
Copyright © Luunja vald 2011
MWeb